Bellflower (2011)
Bellflower (2011)
http://www.imdb.com/title/tt1242599/
PÖFFi film, mida mingil põhjusel väga kiideti, vaatasin ära. Põhiline, mis huvi tekitas, oli 72′ Buick Skylark. Nimetuseks masinal Mother Medusa. Väga äge nimi! 😀 Selle filmi klassiks oli jällegi USA indie. Ja parameetritelt vastab klassikalistele reeglitele. Filmi eelarveks oli mikroskoopilised $17 000. Isegi kohaliku filminduse kontekstis on see olematu summa. Siiski, film teenis avanädalal end kõvasti plussi ja nüüdseks on kulud teenitud tagasi üle kümne korra. Küllap see on ka üks põhjuseid, miks USA filmi nii üles kiitis. Siiski on läänes müüginumbrite rõhutamine olulisem sisust. Niiet 10x kulutuste tasateenimine on plusspunkte teeniv.
Film ise on üpris veider. Ma ootasin sellest hoopis midagi põnevamat. Just treileri põhjal. Kui sulle näidatakse klipis, kuidas tuldpurskav muskel kummi peenestab, et seda on tunda, siis ootad midagi head. Kuid olles vaadanud ära ligi kolmveerand tundi ja veel pealegi, siis muutuvad tegelased tüütuks. Lihtsalt kirjeldades on tegu kahe sõbraga, kel on mingisugune fanaatiline teema post-apokalüptiliste teemadega. Kindlasti pole need tegelaskujud päris selge mõistusega isendid. Nende silmis on eepiliselt lahe sõita ringi masinaga, mis näeb välja nagu lahjendatud cybepunk. Ja ette kujutada maailma, mis on nagu Max Maxis või Jerichos. Ise seejuures kujutledes ennast selle kõige keskele nagu kangelaseks. Ja see stiil ja teema hakkas üpris ruttu häirima.
Kriitikud kiitsid siiski filmi lõppu. Noh, mind suutis see natuke külmaks jätta. Küsimused jäid õhku ja see kõik tundus ikkagi väga mööda. Siinkohal on raske isegi spoilerdis olla.
Hurr 
Positiivseid külgi, mis filmi väärtust tõstsid ja lõpuni vaadata aitasid, siis oli. Näiteks soundtrack. See oli tõsiselt hea. Autoriks oli Jonathan Keevil. Stiiliks on nimetatud folk rock. Noh, see on maitse asi. Suuresti on tegu pigem mingitlaadi indie rocki liiniga. Kuid stiili kategoriseerimine on alati keerukas olnud. Siiski see muusika oli mõnus ja atmosfääriline kitarrikamm sobis hästi. Eriti seetõttu, et filmi värvikust oli üpriski palju “rikutud” kirkuse lisamisega. Saturation oli keeratud paar tooni erksamaks ja see mõjus hästi.
Aga siiski, muusika ja teistest erineva värvipildi tõttu saab filmi hinnangut väga vähe muuta.
Hinne 4/10
Konnatiik 